Patrick Modiano
Eesti keeles: “Unustuse kaugeimast otsast”
Inglise keeles: “Out of the Dark”
Türgi keeles: “En Uzağından Unutuşun”
Eestikeelse eksemplari tutvustus:
Oleksin paberitükke seganud nagu kaarte ning nad lauale laiali ladunud. Kas see oligi siis kogu mu praegune elu? Kas sel hetkel piirduski minu jaoks kõik paarikümne seosetu nime ja aadressiga, mille ainsaks ühenduslüliks olin ma ise? Ja miks just need ja mitte mõned teised? Mis oli minul nende nimede ja kohtadega ühist? Ma viibisin nagu unenäos, kus on teada, et sellest võib iga hetk üles ärgata, kui ohud ähvardama hakkavad. Kui ma seda vaid tahaksin, lahkuksin ma siit lauast ja kõik haihtuks ning kaoks olematusse. Järele jääks vaid üks plekk-kohver ja mõni paberilipik, millele kritseldatud nimedel ja kohtadel ei oleks kellegi jaoks enam vähimatki tähendust.
Just selline see käesolev Modiano teos ongi – tunneteküllane ja poeetiline. Ehk ka veidi tavapärane, kuid just sel moel ongi see lummav.
Jutustaja raamatus on mees, kes ühel päeval näeb metroos tuttavat naist, kunagist noorusepõlvearmastust. Sellest on aga juba 30-aastat möödas. Tol ajal elas Jacqueline teise mehega, mängis kasiinodes, kasutas eetrit ja unistas soojast Mallorcast. See jällenägemine viib mehe tagasi sinna aega, 60-aastate Pariisi ja Londonisse. Algul tundub, et jutustuses jääb midagi nagu puudu, kuid autor lisab uusi elemente ja sündmusi ning tulemuseks ongi lõpuks üks nostalgiline armastuslugu. Aga kõige ilusam selles loos on just see, et see erineb teistest tavalistest armastuslugudest. See on puhas, vaba etteheidetest ja pingetest. Kõik tundub olevat nii lihtne, ei mingeid suuri tulevikeplaane. Ainuke, mida tegelane mitu korda väljendab on see, et ta tihti selle saatusliku hetke maha magas…
Häid lugemiselamusi! 🙂
PS! Soovitus – ära võta seda raamatut lugeda, mõttega, et lihtsalt loen läbi. Selle toese maailma on vaja sisse elada, sellesse mõttemaailma on vaja süveneda. 😉
RaamatuNarr 