Dilek Tarıncı
“Ve ateş kül oluncaya dek yanmaya devam etti. Su ise buhar olacağını bilmesine rağmen savaşından vazgeçmedi.”
Lühidalt:
Masal, kelle vanemad autoõnnetuses hukkusid, kasvas lastekodus üles. 18-aastaseks saades peab ta sealt lahkuma. Ta saab stipendiumi, et Istanbuli’s ühes gümnaasiumis edasi õppida. Ta ei tunne seal kedagi ja elukoha peab ta endale ise hankima. Ta otsustab esimesed päevad ühes odavas pansionis veeta, et siis hiljem midagi muud otsida. Esimesel koolipäeval tutvub ta Rüzgar’iga, kes millegi pärast nii tema nime kui ka seda teab, kus ta elab. Järgmisel päeval ahistatakse Masal’it ja just õigel ajal ilmub jälle see noormees kohale. Hiljem teatab pansioni omanik, et see tuba ei ole enam vaba ja Masal’il ei jää muud midagi üle – ta võtab Rüzgar’i pakkumise vastu ning hakkab noormehe juures elama. Rüzgar on väiksena üle elanud kohutavaid asju ja ainult Masal suudab teda sellest kurjast eemal hoida ja ta on üle pika aja suuteline jälle tundeid väljendama. Nende kooselu muutub aga tragöödiaks…
See oli üks uskumatu raamat. Uskumatu sellepärast, et selle autor on 16-aastane tüdruk ja seal oli nii palju vägivalda. Aga äärmiselt põnev romaan. Ja kõigele lisaks, kui juba arvasin, et nüüd on lõpp teada siis tegi autor veel ühe üllatava pöörde. Üks traagiline armulugu. Natuke häiris mind, et autor kordas juttu, kuid see oli tõesti minimaalne. Internetis olid mõned hinnangud küll üsna kehvad, kuid mina annan 4,5 punkti viiest. Nii noore kirjaniku kohta oli see hea saavutus. Igal juhul võiks see ka eesti keeles ilmuda. Aga senini – türgi keelt oskavad juba paljud eestlased nii, et soovitan originaali läbi lugeda, sest sellest sõnavarast oli kerge aru saada. Häid lugemiselamusi! 🙂
Autor Wattpad’is
RaamatuNarr 