Judith Lennox
Lühidalt:
Senini elas Rose oma kahe tütre ja abikaasaga idüllilist elu 1970-aastate Surrey’s, kuid ühtäkki muutub see kõik. Nimelt saab ta päranduseks Sussex’is asuva maja, mis kuulus ta vanatädile, kelle olemasolust Rose polnud siiani midagi kuulnud. Vanatädi Sadie oli olnud kunstnik, kes ühel päeval jäjetult kadunuks jäi. Rose hakkab asja uurima ja järk-järgult tuleb päevavalgele see suur ja sünge perekonnasaladus. Rose on vanatädi tugevast isikupärast vaimustatud ja otsustab ka ise uut elu alustada…
“Sie und ich, Sadie, wir sind wie die Berge und der Regen. Wir begegnen einander, und dann trennen wir uns, aber jeder hat beim anderen eine Spur hinterlassen.” lk. 163
Üks üsnagi põnev raamat, mida oli kerge lugeda ja see uudishimu, mille ta minus tegelaste vastu äratas, püsis lõpuni. Niiöelda jutustajateks on Rose ja Sadie ning need erinevad aastakümned on väga õnnestunult kokku põimitud. Aga pean ütlema, et vanatädi Sadie ja ta elu oli põnevamam.
Huvitav ja lugemist väärt romaan.
Häid lugemiselamusi! 🙂
RaamatuNarr 