“Maailma lõpus on kohvik”

Lauri Räpp

Räpp_L_Maailma lõpus on kohvikRäpp_L_Maailma lõpus on kohvik1

Tutvustus:

“Miks ma rändan? Sellepärast, et maailm on üks imeline paik täis imelisi inimesi, kel igaühel rääkida oma lugu. Ma kogun neid lugusid ning mälestusi, mitte asju. Kerge kandamiga teel olles kaob asjade järele vajadus. Oluliseks muutub ainult hetk, milles viibin.

Teel olles kaob pidev ihalus näiliselt helgema ja kergema homse järele. Mõtlemine millelegi, mida ei ole, on kõige salakavalam ajavaras, keda elu jooksul üldse kohtame.

Ma rändan ka seepärast, et otsin maailma teist serva, kus asuvad kõik need tõotatud maad, millest raamatutest lugenud olen. Aga alati, kui kohale jõuan, taipan, et olen iseenda varju jahtinud. Mõistan, et minu eldoraado asub seal, kuhu kuulub mu süda ja hing. Seal, kus on minu inimesed, minu maailm, mu hingesugulane. Minu tõotatud maa on kodu.

Ometi kisub mind ikka ja alati uuesti teele. Tean, et peagi lähen jälle uusi lugusid ja õnnemaad jahtima. Tean, et igal rännakul ma selle imetabase paiga ka leian. Teekonna lõpust. Sealt, kus kõik alguse sai – kodust.”, Autor

See raamat oli mulle täielikuks üllatuseks. Esiteks juba selle pärast, et olen eesti kirjanduses täiesti võhik ja olgugi, et lugesin aeg ajalt Instagramis Lauri luuletusi, ei teadnud ma tema raamatutest peaaegu midagi. Ühel heal päeval aga nägin käesoleva raamatu  kaanepilti ning teadsin kohe, et pean selle endale hankima ja lugema. Mis mind aga täielikult jahmatas oli selle sisu nende huvitavate illustratsioonidega ja autori ainulaadne ning värviderohke sõnade valik. Leidus südantlõhestavat kurbust, rohkelt huumorikaid võrdlusi  – „Esimene hotell, /…/, haises nii, nagu oleks seal Ho Chi Minhi muumia hapnema läinud.“ lk. 47  😀 Kui ka lummavat poeetikat – „Siin ilmas on üks maagiline koht, kus vikerkaared kunagi ei kustu, tuul ei vaibu ja udu ei haju. See on koht, kus selgest taevast sajab vihma.“ lk. 81

Selliseid reisikirjeldusi ei kohta iga päev. Väga erakordsed jutud, kus autor on osavalt kokku põiminud nii enda elamused kui ka teiste elutarkused. Üks väga positiivne, elujaatav ja lõbus lugemiselamus! Oli mõnus avastada maailma läbi Lauri silmade. Jään põnevusega ootama, mis tema sulest veel ilmub.

”Francesco pühkis pisarad ja lausus: „Ma ei häbene seda, et ma aeg-ajalt oma kurbust välja näitan. Ärge ka teie häbenege. Ärge peitke seda maskide taha ega matke sügavale naha alla. Laske see endast välja. Olgu abivahendiks sõnad, teod või pisarad. Vastasel korral see muudkui koguneb ja koguneb. Veresoontest veenidesse. Veenidest vereringesse. Ja sealt edasi südamesse. Laske see endast välja, enne kui ta teid lõplikult enda alla matab. Sest siis võib juba hilja olla…”” lk. 117

Autor jagas siin ja seal ka palju muusikat ja nii lisan omalt poolt raamatu tiitlile vastava loo.

Häid lugemisalamusi! 🙂

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s