Väiksed suured sammud ehk “Kleine große Schritte”

Jodi Picoult

Picoult_J_Kleine_grosse_SchritteKleine grosse Schritte von Jodi Picoult

Lühidalt:

Ruth Jefferson on väga kogenud ämmaemand. Ühel päeval sündib poisslaps, kelle vanemad aga keelavad tal vastsündinu eest hoolitseda ja kui ka Ruthi ülemus arvestab vanemate soovi – afroameeriklased ei tohi selle lapse eest hoolitseda, on naine muidugi väga pettunud, kuid püüab oma tööd kõige paremal moel edasi teha. Aga kui paari päeva pärast poiss sureb võetakse Ruthilt ära ämmaks olemise õigused ja teda süüdistatakse mõrvas. Järgneb närvesööv kohtuprotsess, mis näitab, et meie niiöelda igapäevaelus eksisteerib ikka ja igal pool rassism, ükskõik kas siis aktiivses või passiivses vormis.

Taas üks suurepärane romaan autorilt. Paljud ütlevad, et see on üks märkimisväärsemaid teoseid, mis Picoult kirjutanud on. Ma ei ole kahjuks kõiki autori teoseid lugenud, kuid tõesti väga meeldis. Jodi Picoult kirjutas, et ta tahtis juba 20. aastat tagasi rassismist USA-s kirjutada, kuid mõistes, et valge kirjanikuna ei suuda ta tegelikult tajuda, milline tunne on n.ö. mustanahalisena üles kasvada ja loobus mõttest aga nüüd 20 a. hiljem luges ta ajaleheartikli afroameerilasest ämmaemanda kohta. See tõsilugu on siis olnud autori käesoleva romaani ajendiks.

Soovitan kogu südamest kõigil see raamat läbi lugeda!!

Romaani järgi on ka valmimas film, kus peaosades peaksid mängima Julia Roberts ja Viola Davis.

Häid lugemiselamusi! 🙂

“Es ist seltsam, plötzlich mutterlos zu sein. Es ist wie der Verlust eines Ruders, das mich auf Kurs gehalten hat, dem man aber zuvor nicht viel Beachtung geschenkt hat.” lk. 360

“Es ist bemerkenswert, wie sich Ereignisse und Wahrheiten umformen lassen wie Wachs, das zu lange in der Sonne gelegen hat. So etwas wie eine Tatsache gibt es nicht. Nur die Sichtweise auf diese Tatsache im jeweiligen Augenblick. Wie man diese kommuniziert hat. Wie das Gehirn diese Tatsache verarbeitet hat. Der Geschichtenerzähler und die Geschichte sind unlösbar miteinander verbunden.” lk. 431

“Vielleicht kann man jemanden genauso sehr hassen, wie man ihn geliebt hat. Es ist wie eine nach außen gestülpte Tasche. Es liegt nahe, dass auch das Gegenteil wahr sein sollte.” lk. 561

“Freiheit ist der zarte Hals einer Narzisse nach diesem längsten aller Winter. Es ist der Klang deiner Stimme, ohne dass jemand dich übertönt. Es ist die Gnade, ja zu sagen und noch wichtiger – das Recht, nein zu sagen. Im Herzen der Freiheit schlägt Hoffnung: ein Pulsschlag der Möglichkeit.” lk. 568

Autori kodulehekülg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s