“Madame Mao”

Anchee Min

min_a_madame-maomin_a_madame-mao1

Soome keeles: “Madame Mao”

Türgi keeles: “Madam Mao Olmak”

Lühidalt:

Hiina Rahvavabariigi üks tuntuim isiksus oli Mao neljas abikaasa Jiang Qing (1914-1991), kes on tuntud ka kui Valgekondiline Deemon. Ta oli erakordselt julm naine. Enne Maoga abiellumist oli ta tuntud kui laulja, näitleja ja ooperitäht nimega Lan Ping. Mao kaasaks saades muutus ta külmaveriseks kättemaksjaks. Autor annab madam Maole, ühele andekale, kangekaelsele, temperamentsele ja raevukale naisele võimaluse rääkida oma elulugu. Kuidas väiksest tüdrukust saab surmanuhtlust ootav 77. aastane naine…

„Sie darf weder über den Haushalt noch über die Kinder, noch über ihre eigenen Aktivitäten entscheiden. Sie ist ein Vogel mit gestutzten Flügeln in einem unsichtbaren Käfig. Sie ist eine Konkubine, ein Fußwärmer, eine Sklavin. Sie ist eine Gefangene.“ lk. 61-62

„Sie wollte den Männern, die sie liebte, nahe sein und hat am Ende sich selbst verloren.“ lk. 325

Madam Maost on üks artikkel ilmunud Õhtulehes pealkirjaga “Mao Zedong ja Valgekondiline Deemon”. Siia olen selle artikli lühendatud moel edastanud:

„Kes aga oli Mao Zedongi kõige pikaajalisem abikaasa, kelle kõrval mees asus riiki juhtima? Maoga kohtumise ajaks oli see 24aastane naine kolmandat korda abielus. Tal oli seljataga kirev karjäär: näitlejanna ja laulja 1930. aastate kodanlikus Shanghais, hiljem staar kommunistliku Hiina filmides. Tal oli kangekaelne loomus ja ilus välimus. Lapsena pääses ta üle noatera invaliidistumisest – sellest, et ta jalad oleks kängitsetud traditsioonilistesse hiina naise jalapakkudesse. Klassikaline akt jäi ära ainult seetõttu, et tüdrukul oli kallal viirus ning hiljem oli jalgade sidumiseks juba liiga hilja.

Ta ema oli rikka mehe “väike naine” ehk teiste, täieõiguslike naiste kõrval peetav ametlik armuke. Jiang on meenutanud lapsepõlvest peamiselt ema ja isa vahelist vägivalda: kuidas isa purjuspäi sõimles ja peksis oma konkubiini kühvliga, seejärel tormas samamoodi tütre kallale. Puna-Hiina esiperekonna uurijate hinnangul kogesid nii Jiang kui ka Mao lapsepõlves keskmisest rohkem perevägivalda ja see oli nende piirideta julmuse põhjuseks hiljem, kultuurirevolutsiooni päevil.

Sündides oli tüdruku nimi tegelikult hoopis Shumeng (tõlkes: puhas ja lihtne), selle muutis ta vanaisa hiljem Li Yunhe’ks (kurg pilvedes) ja ta ise 1930. aastatel näitlejakarjääri alustades Lan Ping’iks (sinine õun). Abielu Maoga andis põhjuse alustada neljandat korda elus uue nimega.

Nad kohtusid aastal 1937 Yanani linnas, kus kommunistid olid sisse seadnud oma peastaabi. Õhk täis võimuihalusest tingitud erutust ja kirge – suurepärane koht armuromaani tekkimiseks, kuigi Mao Zedongi lähemad liitlased üritasid meest veenda mitte näitlejannaga tiiba ripsutama ja jääma oma kolmanda abikaasa, poliitiliselt korrektse töölisklassi taustaga He Zizhen’i juurde. Aga Mao oli kolmandast naisest ammu tüdinenud ja eiras kaaslaste jutte, et He oleks talle ideaalne partner avalikkuse ees.

Teisalt väidetakse, et Jiang Ching adus mehes peituvat poliitilise liidri potentsiaali ning otsustas kõik oma võlud mängu panna – eesmärgiks abielu, et kindlustada endale soe koht riigi tulevases ladvikus. Ning Mao mainele oli parem olla abielus, miks siis mitte kena välimusega ja seksuaalselt köitva näitlejannaga.

Kuigi Jiangile püüti tööd leida, läks ta komiteedes alati inimestega kiiresti tülli. Ta tundis end alalõpmata üksikuna. Kuigi aasta pärast abiellumist sünnitas ta tütre, ei toonud see naise eatundeid – tüdrukut kasvatati kusagil riigipea lossis, oma vanematega puutus ta vähe kokku. Samasuguses vanematest võõrandumises olid kasvanud ka Mao lapsed eelmistest abieludest.

Lisaks oli Jiang hädas ilmse alaväärsuskompleksiga. Ta polnud eriti tark ega suutnud abikaasaga sammu pidada. Kuna Mao tavatses omaette istudes raamatuid lugeda, püüdis ka Jiang juurutada endas sama kommet, et parandada oma mainet ja enesetunnet. Lähikondsed irvitasid, kuidas naine istus, selg sirge, pilk naelutatud leheküljele, mida ta iial ei pööranud.

Naise tujud muutusid aastatega üha raskemini talutavaks ja enamasti oli neid võimatu rahuldada.

Mao ja Jiang armastasid oma suhte algusaastail kiidelda aktiivse seksuaaleluga. Hiljem külastas Mao naise magamistuba üsna harva. Jiang aga ei saanud riskida armukese pidamisega, sest tema elu varjutas hirm saada järgmiseks eks-madam-Maoks koos sellele järgnevaga…

Oma kolmanda naise He lasi mees hukata, tuues ametlikuks põhjenduseks, et naine polevat olnud piisavalt kommunismimeelne. Pole imestada, et ka Jiangi jälitas pidev kartus saada reedetud; samas oli see hirm segatud äärmusliku võimuahnusega. Ta elas justkui lõksus, mis asus riigi tipus, ahvatleva võimu juures.

Ja Jiang suutis ära oodata oma tähetunni. Selleks sai Hiina nii-öelda kultuurirevolutsioon, aeg alates aastast 1966, mil riigi juhtkond asus ilma igasuguse kriitikameeleta hävitama möödunud sajandite ajaloopärandit. Loogu langes ka inimesi. Perekond Mao on vastutav umbes 60 miljoni inimese surma eest, vangistatute ja piinatute arv sellele lisaks.

Kuivõrd Mao Zedong ise nii jõhkrat puhastust kavandas, on jäänud selgusetuks. Mõni ajaloolane väidab, et olukord väljus kiiresti Mao kontrolli alt: algne idee olevat olnud tunduvalt leebem kui see maad laastanud torm, mis välja kukkus.

Ka pole teada, mis olid madam Mao plaanid ja ajendid kultuurirevolutsiooni algul. Ent ta oskas segaseid aegu ära kasutada. Ta astus kulisside tagant välja ning oli juba paari kuu pärast arvestatava võimuga poliitik, pälvides rahvasuus hüüdnime Valgekondiline Deemon – kõigi surma mõistetud kultuuritegelaste pärast.

Viimastel eluaastatel oli Mao haiglane, ainult seksuaalenergia ei tahtnud temas kuidagi väheneda. 1976. aasta kevadel elas Mao üle kaks südameatakki. Ta suri sama aasta oktoobris. Juba järgmisest hommikust algas Hiina ladvikus varjatud võimuvõitlus. Mõni nädal hiljem vahistati Jiang süüdistusega, et ta on oma mehe mürgitanud, olles enne organiseerinud vandenõulaste rühma võimu ülevõtmiseks riigis.

Kohus mõistis Jiangi surma. Hiljem asendati otsus eluaegse vanglakaristusega.

1991. aasta mais poos Jiang end vangistuses üles.” (Allikas: Õhtuleht)

Eesti keelde on tõlgitud autori teos „Punane asalea“, mis ilmus aastal 2000 (originaaltiitel „Red Azalea“).

Väga huvitav raamat Hiina ajaloost ja selle riigi tähtsamatest tegelastest. Minu raamat oli raamatukogust laenutatud vanem trükk. Uuema eksemplari juurde pääseb kaanepildi lingi kaudu.

Häid lugemiselamusi! 🙂

Autori kodulehekülg 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s