“Jaapani armuke” ehk “Der japanische Liebhaber”

Isabel Allende

Allende_Jap-Liebhaber

jaapanlane

Eesti keeles: “Jaapani armuke”

Inglise keeles: “The Japanese Lover”

Türgi keeles: “Japon Sevgili”

Lühidalt:

“Es liegt an uns, ob die Liebe ewig währt.”

Irina asub tööle hooldekodusse, kus ta kohtub Almaga, kes pakub talle tööd. Ta ei tunne enam end nii üksikuna ja samas on tal ka piisavalt raha ja mis kõige olulisem, ta saab endale sõbranna, kes on vana aga väga huvitav inimene. Irinal on raske lapsepõlv selja taga aga ka Almal, kel on peidus ka teisi saladusi ja kellele on jäänud sügavad haavad elust. Ühel päeval räägib Alma talle oma eluloo. Ja ka teiste tegelastega tutvustab Allende lugejat lähemalt. Huvitavalt struktureeritud romaan. Ja jälle üks väga meeldejääv ja kaasahaarav raamat, sõprussuhetest ja igavesest armastusest, mis on nii tugev ja möödapääsmatu. Mida ei suuda ei aeg ega takistused murda, vaid muudavad selle pigem läheduseks, igatsuseks ja vaikseks hämminguks selle üle, et kui kaua juba ühisel teel käidud.

Raamatus tuli ka jutuks Ameerika Ühendriikides elavatest jaapanlastest ja jaapani päritolu ameerika kodanikest, kes Teise maailmasõja ajal ümber asustati. Meie kõnepruugis on tegu pigem koonduslaagritega kõrbepiirgondades, kus nad valve all elasid sõja lõpuni.

“Isabel Allende üle põlvkondade ja kontinentide ulatuv lugu räägib identiteedist, üksildusest, lunastusest ja ettearvamatust saatusest, ent ennekõike sõpruse ja armastuse võitmatust jõust.” (katkend eestikeelse eksemplari tutvustusest)

Allende on üks suurepärane kirjanik! Häid lugemiselamusi! 🙂

“Gestern, Alma, als wir uns endlich treffen konnten, um unseren Geburtstag zu feiern, fand ich Dich schlecht gelaunt. Du hast gesagt, wir seien plötzlich, wie auch immer, siebzig geworden. Du fürchtest den körperlichen Verfall und das, was Du die Hässlichkeit des Alters nennst, obwohl Du heute schöner bist als mit dreiundzwanzig. Wir sind nicht alt, weil wir jetzt siebzig sind. Wir beginnen zu altern, sobald wir geboren sind, wir verändern uns mit jedem Tag, das Leben ist ein Fließen. Wir entwickeln uns fort. Der einzige Unterschied ist, dass wir jetzt dem Tod ein wenig näher sind. Aber was ist schlecht daran? Liebe und Freundschaft altern nicht.” lk. 188

“Weißt du, was am besten hilft gegen das Unglück? Reden. Niemand kann allein durch die Welt gehen. Warum, glaubst du, habe ich die Schmerzklinik gegründet? Weil der Schmerz, wenn man ihn teilt, leichter wird. Die Klinik hilft den Patienten, aber mir hilft sie noch mehr. Wir alle haben unsere Dämonen in den dunklen Ecken unserer Seele, aber wenn wir sie ans Licht holen, dann werden sie kleiner, sie werden schwächer, verstummen und lassen uns irgendwann in Ruhe.” lk. 204

“Manchmal tut die Liebe weh.” lk. 312

Autori kodulehekülg 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s